Kuna oleme Hannaga nüüd tegusad tudengid siis satume varjupaika nädalavahetuseti, kui aega üle jääb. Oma kogemuste ja seikluste jagamiseks otsustasime hakata pidama uut blogi!
Kellel huvi võib pilgu peale visata, kuid kui lugemisest juba silmad väsinud siis võib varjupaika ise kohale tulla! http://hettyhanna.weebly.com
0 Comments
Täna, 20.10 2013, umbes kell pool 11 hommikul asus Cleidis teele oma uue kodu poole Eestis.. Lõpuks sai mu armastatud kutsuplika uuesti päris oma enda inimesed ja maalapikese, mida valvata, kus rõõmust püherdada ja kus turbojänesena ringi kepsutada.
Ma ei kavatsegi eitada nagu rõõm (mis tegelikult on tohutu, sest tema õnn on justkui minu õnn) on ainuke emotsioon mida ma tunnen. Loomulikult olen kurb, sest sisuliselt tähendab see minu jaoks, et ma ei näe teda enam kunagi. Olin algusest peale teadlik sellest, et Cleidis ei ole minu koer, ta on varjupaiga koer, kellega ma tegelen ning uus omanik võib tulla iga hetk väravast sisse, kuid ma ei saanud teda ju sellepärast ometigi oma südamesse mitte lasta. Ta tuli, oli ja jääb mu eneseteostuse üheks vormiks siin ilmas, sest mina olin see, kes teda algusest peale julgustas ja lohutas, käituma õpetas ning koolitas. Nende kahe aasta jooksul oleme Cleidisega koos väga palju ette võtnud. Lisaks miljonile tunnile varjupaiga ümbruses, jooksuaedikus, kuudikatusel, oleme käinud palju kordi jõe ääres jalutamas ja ujumas, Tihemetsas koos Hetty ja Bimaga piknikul, ta on jäänud auto pagasiruumi kinni tunniks ajaks, sest meil Hettyga kuidagi jäid võtmed autosse, ta on käinud kordi 3 minu kodus trallimas, Luitejooksul, olnud mul kahel aastal kolmel päeval 8 tundi koertenäitusel rõõmsaks seltsiliseks ja mitte üldse näidanud välja et tal on tüütu ja igav, käinud oleme ju kuulekuskoolituse trennides, esinemas Grillfestil kavaga ja ilmselt oleksime just alustanud ka agilityga.. See on ilmselge, et mulle jäävad temast ainult head mälestused, sest ma ei tea kuidas on võimalik üldse midagi negatiivset temast välja tuua või meelde jätta. Mis nüüd siis saab? Sisuliselt ei muutu minu elus nagu miski. Varjupaika jään ma igal juhul vabatahtlikuks edasi. Kindlasti hakkan ma tegelema kellegi teise ja kolmanda ja neljandaga ja nad on kahtlemata samamoodi täiesti viisakateks ja lõbusateks tuunitavad loomad, kuid ma tean ka päris kindlalt, et minu jaoks ei tule enam ühtegi Cleidist. Kummaline on, väga kummaline on järgmine kord varjupaika minna, kui üks plika kaugelt rõõmsalt ruigama ei hakka, kuid nagu teada on, siis selliseid asju parandab aeg. Kokkuvõtvalt: Olen kurb ja rõõmus korraga ja nuputan endamisi, et kuidas see saab niiviisi olla. Jään oma armsuse ja andekuse etaloni igatsema, kuid elan talle kogu hingest kaasa, sest veel üks talv varjupaigas vastu pidada oleks sellise iseloomu eest liiga kõva karistus. Tean, et tegin ta elu kindlasti kordades paremaks, kuid miski ei asenda loomale head kodu ja igapäevaselt juures viibivaid inimesi. Nüüd loen selle lehekülje missiooni suhteliselt lõppenuks, kuid see kõik jääb avatuks, kui kedagi üldse peaks see huvitama. Kuna me Hettyga käime mõlemad ülikoolis/kõrgkoolis siis kuulekuse jaoks aega mitte ei napi, vaid lihtsalt pole ning kuna mina olin peamiselt pühendnunud Cleidisele, siis teiste koertega pole piisavalt 'seal' maal isegi mitte kontaktiga, et näiteks agilityt proovida. Kõrget lendu, mu kallis-kallis Cleidis. 22.08.2011-20.10.2013. Minu ja Cleidise jaoks on kuulekuskoolituse trennid läbi. See justkui ei jõudnudki varem kohale kui nüüd, kolm päeva enne minu ümberasumist Viljandi linna. Põhjus, miks meid enam trennis ei kohta on lihtne - lõpetasin sel aastal gümnaasiumi ja lähen end edasi harima Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Kui trennid toimuksid kas reedel, laupäeval või pühapäeval, siis poleks jätkamises kahtlustki. Olen tohutult õnnelik, et me Cleiduga üldse millegi nii vahva osaliseks saime - suured tänud Varjupaikade MTÜ-le ning Pärnu piirkondlikule koerakasvatajate klubile! 
Cleidis alustas kuulekuskoolituses käimist 18.02.2013 ning viimane trenn Tammiste platsil toimus meil 24. juuli. Kokku osalesime 17nes trennis. Targemaks sain nii mina ja ka tema. Mitte ainult ei allu Cleidis lihtsamatele käsklustele nagu istu! lama! oota! siia! kohale! kõrval! - tal on nüüd autosõidukogemus, mis muide temaga on täiesti probleemivaba - iga kord, kui varjupaiga väravatest välja saime ta kohe tõmbas ennast auto poole ja hüppas rõõmsalt pagasiruumi. :) Lisaks kogemus suurüritustel - esinesime me ju Cleiduga Grillfestil ning koertenäitusel. Cleidis on võimeline keskenduma ükskõik millistes oludes - vihm, äike, rahvamassid.. Teiste trennikoerte vastu oli Cleidis tolereeriv ja kontaktis ei ilmutanud ühtegi agressiivsuse märki. Cleidis sai teiste seas hästi jutule pruuni labradori Taimoni ning retriiver Lexiga.
Loomulikult on kurb, sest trennid olid tore vahepala abituriendielule, ka eksamiperioodil ning omandasin häid võtteid teiste varjupaiga koerte edaspidiseks treenimiseks.. Tahaks veel ja veel neid uhkeid hetki tagasi kerida kui Cleidis hakkas tajuma kuidas asjad käivad. Lõpupoole oli meil juba üpris lihtne harjutusi sooritada, sest Cleidis sai suurepäraselt kõigest aru. Kui kedagi huvitab veel, et kuidas Cleidisel üleüldse praegu läheb, siis ei oskagi muud vastata kui et suurepäraselt. Lisaks tavalistele jalutuskäikudele koos minuga saab Cleidis varjupaiga jooksuaedikus hullata koos isase isendi Härmaga - nad täiesti lahutamatud sellid, kes teevad kõike üksteise järgi - läheb üks üle poomi, tuleb teine järele. Vaikselt üritan Härmat ka koolitada, lihtsalt selle pärast, et huvitav on teise koeraga algusest alata. Istu! on Härmal juba selge. :) Ma ise üritan varjupaika sattuda igal nädalavahetusel, kuigi tean ette ära, et sel aastal tuleb rohkem lünkasid sisse. Oo ja mis veel tuli meelde - augustis sai mul täis kaks aastat vabatahtlikuna. Suur kummardus kõikide lugejate ees (olgu teid nii palju või vähe kui on). Eraldi kummardused Kaidi Juurikule - meie vahvale treenerile, Varjupaikade MTÜ-le ja Pärnu piirkondlikule koerakasvatajate klubile. Kõige suuremad kniksud ja kraapsud saadan teele oma kallile kaaslasele Cleidisele, kellest paremat koera ma endale ette ei oska kujutada. Loodame, et lähitulevik toob Cleidisele uue kodu, mida ta kannatlikult 2 aastat oodanud on. :) Aeg-ajalt tasub siia ikka kiigata, sest ei või iial teada, mis me Hettyga jälle ette võtame. :) Hanna-Mai Ressar Rõõmustavaid uudised ka vahepeal: nii meie varjupaiga pesamuna Susanna kui ka Hetty ustav õpipoiss Timmu leidsid endale vahepeal PÄRIS oma kodud. :) Kõige õnnelikumaid koduaastaid meie kahele sangarile!
Huvitav millal tuleb see päev, kui Cleidis koju saab? 2 aastat on täis tiksunud. Kaua veel?  Cleidise ma-ei-teagi-ausalt-öeldes-mitmes trenn läks nagu kombeks saanud väga hästi. Kuna meil on lihtsalt väga hea kontakt ja teineteisemõistmine, siis kui meil midagi lähebki valesti - a'la Cleidis hakkab varem tulema, tahab enne käsku hakata kohale minema, siis ta õpib koheselt oma veast ning seda enam valesti ei tee. Sellele sain kinnitust ka viimases trennis, kus juba nädalavahetusel elemente harjutades mõtlesin, et järgmises trennis hakkan Cleidise piire kompima. Seda justnimelt püsivuses. Nii sai ka tehtud.
Trenni tuli seekord 4 koera ühe autoga - hakkama saime kõik ilma ühegi urina või üleliigse tõmblemiseta. Kõik koerad on justkui autosse loodud. Pildil on näha Cleidise kõrval boksi, mis oli mõeldud meie pesamunast trennikaaslasele - Susannale, kes alustas koos Pärnu varjupaiga administraator Kariniga kuulekust. Susanna on selline tõeliselt elav, kutsikaohtu väikest kasvu koer, kes meenutab näo poolest veidi taksi. Ta saabus varjupaika koertenäituse teiselt päevalt, kui kaks näitusel osalenud daami ta Tallinn-Pärnu maanteelt üles korjasid. Otsima pole teda tuldud siiani. Susanna ja Cleidis said pagasiruumis kahekesi väga hästi hakkama, teki panime puurile juhuks kui peaks minema teistmoodi, aga õnneks on mõlemad koerad teineteise vastu mänglevalt sõbralikud. Trenn algas kontaktiharjutusega. Cleidis reageerib. Saime esimestena ette näidata kõrvalkõnni - algus oli hea, korraks kadus kontakt, aga üldiselt oli see kõige parem kõrvalkõnd, mis me kunagi teinud oleme. Üleüldiselt toimus selles trennis kõrvalkõnnis läbimurre. Kui C tavaliselt longib kõrval pea maas, siis nüüd õppisin rihmaga mõjutama, et tähelepanu oleks minul. Senikaua kui teised ette näitasid proovisime me kaugemal Cleidisega - tuli ikka jõle hästi välja küll. :) Algas piiride katsetamine. Võtsime üsna lähestikku ringi ennast kõik ja istumise, lamamise ja seismise pealt pidid koerad ootama jääma. Tegin paar paarimeetrist äraminekut, kuid siis mõtlesin prooviks teha terve ringi ümber teiste händlerite. Algus oli ilus, läksin meelega võrdlemisi aeglaselt. Paar meetrit enne Cleidiseni tagasi jõudmist, kui olin üsna tema vaateväljast kadumas, tõusis ta püsti. Ütlesin 'ei', panin tagasi asendisse ja tegin uue ringi. Seekord ei liikunud plika sentimeetritki. Tegin nii veel ka lamamise pealt, väike sebimine oli, üritas ikka külje pöörata sinna kus pool mina olen, aga pidas vapralt vastu. Paha oli see, et mänguasja unustasin maha - ega ta väga mängigi, kuid siiski oleks see olnud väike vahepala pingsate harjutuste vahele. Veel sai tehtud kõrvalkõnni pealt asendisse 'käratamine'. Istumine ja seismine tuleb mõningase venitamisega, kuigi tajub väga hästi käske, aga lamamise teeb ära suurepäraselt juhul kui käega käskluse lausumise ajal maad puudutan. Kui me saaks nüüd selgeks äkkkäsklused kõrvalkõnnist, lihviks kohale saatmist nii kaua, et ma ei pea talle enam kaugelt karjuma, et LAMA ja õpiks ära käskluse seisa! ning kõrvale tulemise, siis võiks täiesti mõelda juba eksami peale, kuigi see pole kunagi olnud meie eesmärk või minu tahe talle mingit järku määrata. Loodame, et Hetty saab järgmine nädal oma graafiku vahetatud, et me kõik nelja koeraga taas trenni minna saaks. :) Hanna. 17. juuli
Paari nädalaga on päris palju asju muutunud. Mina lõpetasin Timmuga trennis käimise, kuid sellest hoolimata jätkas Timmu trenne. Nimelt oli ühel 12.aastasel tütarlapsel suur soov olla varjupaigas vabatahtlik. Kuid kahjuks varjupaiga reeglid nii noori inimesi vabatahtlikeks võtta ei luba. Nii siis sai ta võimaluse teha varjupaiga väliselt midagi head :) . Kuna Timmu oli juba väga tubli ja tal oli enamus asju selged, siis lubati tore tütarlaps koos Timmuga trenni. Eemalt vaadates tundus, et neil läks päris hästi. :) Kuid ega ka mina trennist ei loobunud. Kuna õpetust vajavaid koeri varjupaigas jagub, siis valisin ma endale välja uue koera, Sandra. Siiani on ta väga tubli ning end ilusasti üleval pidanud. Esimene trenn sujus meil päris kenasti, kuna olime eelnevalt varjupaigas ka tublisti harjutanud. Trennis harjutasime istumist ja ootamist, lisaks juurde veel ka lamamist. Kõik tuli meil päris kenasti välja, kui olime teistest koertest natuke kaugemal. Vahest kui mõni kutsu meile liiga lähedale sattus, tekkis Sandras suur uudishimu ja unustas minu sootuks :) Kuid kõigele vaatamata saime esimese korra kohta hästi hakkama. 24. juuli Teine trenn sujus meil juba väheke paremini. Trenni alustasime kontakti harjutustega. Panin Sandra oma vasaku jala kõrvale istuma ja andsin käskluse vaata - jäin sellega väga rahule, kuna 90% ülesandest täitis ta väga edukalt. Trenni jätkasime kõrval kõnni harjutustega. Kuna Sandra on suur koer on teda ka palju raskem rihmast reguleerida, tema kõnnaku korrigeerimine võtab vahest päris võhmale :) Kuid üldplaanis võis ka selle harjutusega rahule jääda. Veel saime harjutada siia tulekut. Panin Sandra istuma ja andsin oota käsu, läksin paarimeetri kaugusele, ootasin umbes viis sekundit ja andsin käsu siia. Sandra reageeris koheselt ja jõudis minuni väga kiiresti, olin väga õnnelik ja rahul. Eilne trenn oli väga põnev ka sellepärast, kuna varjupaigast oli trennis neli koera - Cleidis koos Hanna-Maiga; Jürka koos Kellyga; Susanna koos Kariniga ning Sandra koos minuga, kahjuks ei saanud Timmu meiega seekord liituda. Autos käitusid kõik koerad väga viisakalt ja mingit õiendamist ei toimunud. Kõik istusid seal kus oli nende koht ning kohale jõudsime ilma mingi vaevata :) Mina ootan juba järgmist kolmapäeva väga! Hetty!  Möödunud nädala trenn oli juba meelest läinud. Võib-olla sellepärast, et teadmine võimalusest ikkagi trennis osaleda saabus tund aega enne trenni algusaega. Seekord oli varjupaiga koeri kolm - mina Cleidisega, Hetty Sandraga ja veel ühed Timmuga (jään nime võlgu). Trennis teisigi uusi koeri või oldi lihtsalt teiste omanikega..
Alustasime kontaktiga, mida võib hinnata hindega 5 kohapeal, kõrvalkõnnis 4. Tegime käsklusi istu, lama, seisa. Harjutust, kus koera jätsime kohale ja siis natukese aja pärast kutsusime enda juurde ja üht vägagi pingelist harjutust, kus koerte vahel oli napp 1 meeter ning me pidime tegema kindlaks, et koera tähelepanu oleks täielikult meile keskendunud. Cleidis väärib siinkohal aplausi. Kuigi ta silmanurgast dobermanni nägi ei kaotanud ma korrakski temaga kontakti, kõik sujus fantastiliselt.. Ükshaaval käsklus oota! ja 10 meetri kaugusel karjudes siia! on meil lihtsalt viimase peale lihvitud. Cleidis on nii super, et ma tahaks ta ära süüa. Lisaks saavad Cleidis ja Timmu iga koosoldud minutiga aina paremini läbi. Teada on, et nad tavaolukorras ongi vägagi tolerantsed ja sõbralikud teineteise vastu, samas päris lahtiselt varjupaiga jooksuaedikusse neid mõlemaid mõistus veel ei luba - viimati oli Timmu rihma otsas kui Cleidis jooksis ja Cleidis rihma otsas kui Timmu vabalt kepsutas. Ka ühiselt pildi jaoks poseerimine polnud sõpradele probleem. :) Ootame pingsalt uut trenni ja koosolemise aega, sest Soomest saabus hiljuti rõõmusõnum - Timmu asub sügisest Soomes uues kodus. :) Nagu ikka on see handleri jaoks samal ajal nii kurb kui ka rõõmus sündmus. Hetty on alustanud Sandraga 'läbirääkimisi' kuid tegeleb ka aktiivselt Timmuga. Kuigi mina ei kujutaks ette päeva, kui varjupaigas enam Cleidist ei ole (kuigi kui Cleidis kodu saaks, oleksin õnnelik), siis Hetty on vapper. :) Pärast viimase trenni lõppu (03.07) tuli meil lisaks pildistamisele ka filmimise mõte. Mõeldud-tehtud. Platsil filmisime vaid Cleidut. Kui ma nüüd väga tubli olen suudan Timmu varjupaiga-klippidest üsna pea samuti midagi näidatavat kokku panna. Seekord jätsin hääle - siis võimalik näha kui kiiresti Cleidis reageerib. Alt nurgast mutrikese ikooni pealt valige ikka HD-kvaliteet. :) Meie kutsud koguvad aina enam au ja kuulsust. Nii Cleidu kui Timmu olid PKK korraldatud koertenäituse mõlemal päeval esinemas. Tegime kerge kuulekuskoolituse kava, kokku vaheldumisi Timmuga umbes 10 minutit. Kava koosnes kõrvalkõnnist, pööretest, käsklustest oota! siia! lama! istu! käppa! kohale! ja lisaks hüppas Cleidis ka üle Hetty, et demonstreerida üle tõkke hüpet. Esimesel päeval oli meil endal raskusi kohale jõudmisega, oli meeletult palav ja Cleidis oli alguses üsna loid. Saime midagi küll näidatud, aga hästi selle kohta küll öelda ei saa. Pühapäeval läks kõik oluliselt paremini. Cleidis oli omas heas elemendis tagasi ja totaalselt kontaktialdis. Paljud tulid kahe päeva jooksul lisaks showle koeri ka Varjupaiga telki kaema, kus me Hettyga olime valmis erinevatele Varjupaikade MTÜ-ga seotud küsimustele vastama. Cleidis tundis inimeste vastu suurt huvi ja lasi end vägagi julgelt silitada. Kokkuvõtlikult võib öelda, et koerad on meil imepäraselt vahvad, ei põikle tagasi ühegi rahva. :)
 4.trenn (3. juuli)
Meie trennid Timmuga sujuvad lausa fantastiliselt. Vahepeal jäid trennid küll ära, kuid sellest hoolimata saime iseseisvalt kõike harjutada. Lisaks käsklustele, istu, lama, siia, oota, vaata, kõrval hakkasin Timmule õpetama ka käsklust kohale. Oleme sellega niikaugel, et jätan Timmu ootama, viin maiuse kotti, lähen Timmu juurde tagasi ja annan käskluse kohale ning ta jooksebki koti juurde :) 6. ja 7. juulil olime Timmuga Pärnu Kalevi staadionil, esindasime varjupaika koos Hanna-Maiga ja Cleidisega. Lisaks mõlemal päeval esinesime ka rahvale, näidates mida mõne kuuga õppinud oleme. Meil tuli kõik lausa suurepäraselt välja. Alguses oli meil plaan koerad kohe peale esinemist tagasi varjupaika viia, kuid kuna nad said koos nii suurepäraselt hakkama, otsustasime nad jätta kogu päevaks endi juurde. Paljud käisid neid uudistamas ja pai tegemas, loomulikult sooviti ka pilti teha. Timmul ei olnud selle vastu midagi, kui keegi teda silitada soovib. Varjupaiga harjutusplatsil olen saanud Timmule õpetada poomi, tõkete ja A-tõkke ületamist. Nii poom, kui ka A-tõke tulevad meil juba päris hästi välja, kuid tõketest üle hüppamine (mitte jooksmine) vajavad veel palju aega :) Kahjuks jääb minu ja Timmu trenn ka 10.juulil ära, kuna pean oma töökohustusi täitma, kuid õnneks on juba järgmine trenn 17. juuli. Loomulikult oma vabadel päevadel teeme me trenni varjupaigas, et siis jälle kolmapäeviti vormis olla. Hetty | AutoridHetty & Hanna - Pärnu varjupaiga vabatahtlikud ja koerajuhid 
ArchivesJanuary 2014 Categories |
RSS Feed